Õelus mu enda kodus.

Oli esmaspäev ja Meru ei viitsinud kooli minna. Ta palus või nõudis või midagi, et ma ka ei läheks. Ma olin sellega nõus kuid me pidime traditsiooniliselt jäneste puurid kodus viibimise eest ära puhastama. Kuna meil on kaks jänest ja Meru võttis Jurka juba ära, et teda valvata seni kuni ma ta puuri puhastan, tundus mulle loogiline, et Meru teeb teise puuri. Kui ma teatasin, et puur on puhas ja tema kord on teist puuri koristada, tegi ta imestanud näo pahe ja ütles ,,Ma arvasin, et sa teed mõlemad puhtaks.´´. Samal ajal tekkis Merul loll idee teha mulle bloggerisse konto. Lõpuks puuri puhastamisega nõusse jäänud, ütles enne koridori minemist, et ma pean kohe hakkama blogi kirjutama. Kuid ma eelistasin vaadata filmi. Ma nägin natukese aja möödudes kurja nägu vahtimas oma ukse peal. Ta ütles, et ma pean jänese puuri panema ja siis saan peksa. Pannes Kolm Sotti puuri jooksin ma kähku oma voodisse peitu. Meru käskis mul püsti tõusta ning ähvardas sellega, et ta ei lähe enne ära kui ta mulle peksa annab kuna ma blogi ei kirjutanud. Võttes julguse kokku, tõusin ma püsti. Meru lubas mul püunase vattiteki ümbes võtta ja lõi mind kõhtu. Natukese aja pärast olime me all ja ta tahtis mingil põhjusel veel mind lüüa. Ma võtsin padja endale kaitseks. Kui Meru mind jälle hüsteeriliselt peksma hakkas, väsis ta vist poolepealt ära. Igaljuhul ta hakkas hingeldama ja lõpuks ei jõudnud eman rusikatega kõhtu tampid ning lõi väsinult lahtise käega mulle vastu põske. Tahtmata ma hakkasin sellepeale naerma. See oli suur viga kuna ma ei tohtinud enam patja kasutada. Padjata oli päris valus. Lõpuks läks asi päris käest ära kuna mul oli käed salliga seljataha seotud ning ma olin täiesti kaitsetu. Suutmata sellele vastu pidada sain ma napilt suuresttoast, kus see lihunik tegutses, ära põgenetud. Ma jooksin vanemate tuppa ja panin seljataga olevate kätega ukse lukku. Palusin isa kätte lahti sidumisel. Muhhahahahaa... nüüd oli mu käed lahti ja Meru teiselpool lukustatud ust. Kuid nali naljaks, ma ei saanud enam ust lahti. Peale tohutut pusimist sain ma lõpuks ukse lahti keeratud. Ma kuulsin krabistamise järgi, et isegi meru pusis midagi vahepeal selle ukse kallal. Kui ma ukse lahti sain, ei uskunud ta, et see nii võimatult oli kinni olnud. 
  Meru tegelikult ei taha mulle haiget teha, ta lihtsalt ei suuda välja näidata kuidas ta minust hoolib kuna miks ta muidu oleks pisar silmis salaja ust lahti muukimas käinud.